Püha Nikolaus - pühakust piiskop
Püha Nikolaus (u 270–343), kreekapäraselt Nikolaos Imetegija (Νικόλαος ὁ Θαυματουργός – kr Nikólaos < nikē „võit“ ja laos„rahvas“), ladinapäraselt Nicolaus oli ja on armastatud pühak nii Ida kui Lääne kirikus. Teda austavad pühakuna ortodoksid ja katoliiklased, tema mälestust peetakse au sees ka anglikaanide ja luterlaste seas. Püha Nikolause tuntuim mälestuspäev on 6. detsembril (lisaks mälestatakse teda erinevais paigus 10. aprillil, 8. ja 9. mail ning 9. juulil).
Nikolaus – pühakust piiskopi prototüüp
Nikolaus sündis Pataras, mis oli Lüükia muistne merevärav ja jääb Myrast (tänapäeva Demre lähedal Türgis) läände. Tema täpne sünniaeg ei ole teada – arvatavasti jääb see ajavahemikku 260–280. Niisamuti puuduvad kindlad andmed tema varasema elukäigu kohta. Nikolaus kasvas üles kristlikus peres ning pühendus juba noores eas Jumalale. Laiemalt sai ta tuntuks alles Myra piiskopina, kuigi tema kohta säilinud materjal näib olevat suuresti legendaarne.
Pärimuse järgi valiti Nikolaus Myra piiskopiks „juhuslikult“, s.t jumaliku ettehoolduse tulemusena. Pärast linna senise piiskopi surma kogunesid naaberpiiskopid valima Myra kogudusele uut ülemhingekarjast. Üks piiskoppidest kuulis öösel häält, mis käskis piiskopiks valida selle, kes hommikul kõige esimesena kiriku uksest sisse astub. Selleks osutus üks noor mees. Kui tema nime küsiti, vastas ta: „Nikolaus“. Üks kohalviibivatest piiskoppidest ütles talle: „Nikolaus, Jumala sulane ja sõber, sinu pühaduse tõttu saab sinust selle paiga piiskop.“ Nikolaus viidi kirikusse ja seati piiskopiistmele.
Noil aegadel ei oodatud piiskopilt ainult isiklikku vagadust, jumalateenistuse juhatamist ja jutlustamist, vaid ka tema hoolde usaldatud inimeste kaitsmist hädaolukordades, vaeste ja haigete abistamist, süütute ja rõhutute eest kostmist jms. Arvukates legendides ja jutustustes nähaksegi Nikolaust tõelise piiskopina, kes seda kõike eeskujulikult tegi: „Elulugudes, imelugudes ja ikonograafilistel kujutistel on püha Nikolaos pühakust piiskopi prototüübiks: ta oli koolis hiilgav õpilane, sai järgemööda diakoniks, preestriks ja piiskopiks ning võitles paganlike kultustega. Esiplaanile jääb siiski abivajajate toetamine: ta andis suure kaasavara kolmele neiule, keda pankrotistunud isa oli määranud keha müüma; toidupuuduse ajal Myra linnas juhatas ta sadamasse mitmeid Egiptuse viljalaevu, mis olid teel Aleksandriast Konstantinoopolisse; ta päästis hukkamisest kolm Myra kodanikku, kes olid süütult hukka mõistetud; ta pöördus edukalt keisri ja Konstantinoopoli prefekti poole, et ära muuta kolme alusetult reetmises süüdistatud väejuhi hukkamine. Myra püha Nikolaos pakkus seega kõike, mida ühelt piiskopilt oodata võis: abi vaestele, toitu näljastele ja kaitset tagakiusatuile.“
Nikolaus – pühakust piiskopi prototüüp
Nikolaus sündis Pataras, mis oli Lüükia muistne merevärav ja jääb Myrast (tänapäeva Demre lähedal Türgis) läände. Tema täpne sünniaeg ei ole teada – arvatavasti jääb see ajavahemikku 260–280. Niisamuti puuduvad kindlad andmed tema varasema elukäigu kohta. Nikolaus kasvas üles kristlikus peres ning pühendus juba noores eas Jumalale. Laiemalt sai ta tuntuks alles Myra piiskopina, kuigi tema kohta säilinud materjal näib olevat suuresti legendaarne.
Pärimuse järgi valiti Nikolaus Myra piiskopiks „juhuslikult“, s.t jumaliku ettehoolduse tulemusena. Pärast linna senise piiskopi surma kogunesid naaberpiiskopid valima Myra kogudusele uut ülemhingekarjast. Üks piiskoppidest kuulis öösel häält, mis käskis piiskopiks valida selle, kes hommikul kõige esimesena kiriku uksest sisse astub. Selleks osutus üks noor mees. Kui tema nime küsiti, vastas ta: „Nikolaus“. Üks kohalviibivatest piiskoppidest ütles talle: „Nikolaus, Jumala sulane ja sõber, sinu pühaduse tõttu saab sinust selle paiga piiskop.“ Nikolaus viidi kirikusse ja seati piiskopiistmele.
Noil aegadel ei oodatud piiskopilt ainult isiklikku vagadust, jumalateenistuse juhatamist ja jutlustamist, vaid ka tema hoolde usaldatud inimeste kaitsmist hädaolukordades, vaeste ja haigete abistamist, süütute ja rõhutute eest kostmist jms. Arvukates legendides ja jutustustes nähaksegi Nikolaust tõelise piiskopina, kes seda kõike eeskujulikult tegi: „Elulugudes, imelugudes ja ikonograafilistel kujutistel on püha Nikolaos pühakust piiskopi prototüübiks: ta oli koolis hiilgav õpilane, sai järgemööda diakoniks, preestriks ja piiskopiks ning võitles paganlike kultustega. Esiplaanile jääb siiski abivajajate toetamine: ta andis suure kaasavara kolmele neiule, keda pankrotistunud isa oli määranud keha müüma; toidupuuduse ajal Myra linnas juhatas ta sadamasse mitmeid Egiptuse viljalaevu, mis olid teel Aleksandriast Konstantinoopolisse; ta päästis hukkamisest kolm Myra kodanikku, kes olid süütult hukka mõistetud; ta pöördus edukalt keisri ja Konstantinoopoli prefekti poole, et ära muuta kolme alusetult reetmises süüdistatud väejuhi hukkamine. Myra püha Nikolaos pakkus seega kõike, mida ühelt piiskopilt oodata võis: abi vaestele, toitu näljastele ja kaitset tagakiusatuile.“
lIlustratsioon: Ilja Repin, Püha Nikolaus päästab kolm süütut (1888)
Aastal 325 kutsus keiser Constantinus, kes valitsejana nägi kristlikus kirikus liitlast ja soovis ühtse kiriku abil tagada rahu kogu ühiskonnas – Nikaiasse kokku esimese oikumeenilise või üleilmse kirikukogu, mis pidi hakkama arutama endise Aleksandria preestri Ariuse (Areiose) ketserlust. (Viimane nimelt väitis, et Poeg ei ole täielikult võrdne Isaga, vaid on Isa poolt loodud.) On andmeid, et sellest ajalukku läinud kontsiilist võttis osa ka Myra piiskop Nikolaus. Näitena sellest, kui kõrges armuseisundis viibisid nii mõnedki Nikaia kirikukogu isad, on õigeusu kirjanduses esitatud asjaolu, et sellal, kui ketser Arius kõneles, katsid mitmed jumalakartlikud piiskopid oma kõrvad, et mitte kuulda hereesiat; Nikolaus aga ägestunud ning löönud sisemise innustuse ajel Ariust vastu põske. Piiskopile ebasobiva käitumise eest taheti Nikolaust ametist tagandada, kuid see otsus tuli siiski ära muuta, kuna mitmed tema kolleegid said ilmutuse; nad olevat näinud Nikolause kõrval seismas Jeesust evangeeliumiga ja Jumalaema omoforiga (piiskopi lindikujuline õlakate). Nii süvenenud austus Myra piiskopi vastu veelgi.[2]
Missugune ka poleks erinevate lugude ja legendide ajalooline tagapõhi, on kindel, et Nikolause ametiaeg langes ajajärgule, mil kristliku kiriku käekäik võttis väga erinevaid pöördeid. Nikolaus elas üle keiser Diocletianuse aegsed julmad tagakiusamised 4. sajandi algul ning võis seejärel – sajandi teisel ja kolmandal kümnendil – näha, kuidas ristiusule sai osaks Rooma valitsejate soosing. Nikaia ortodoksia muutus keisririigi ametlikuks usupoliitikaks, kuid juba mõned aastad hiljem olid hoopis nikaialased ebasoosingus ning Ariuse pooldajad kirikus võimul.
Nikolaus suri 6. detsembril 343 ja maeti Myra katedraali (Myra kirikut, mis on rajatud Nikolause-aegse kiriku kohale, võib näha siit). Aastal 1087 viidi tema säilmed Itaaliasse ja need asuvad tänaseni Bari San Nicola basiilika krüptis, Myra linn aga langes moslemite võimu alla.
Piiskopi tegelik pale
1950. aastatel avanes teadlastele võimalus uurida, mõõdistada ja pildistada pühaku säilmeid. Selle põhjal võib öelda, et Nikolaus oli 1,68 meetrit pikk ja jõuliste näojoontega; ta ninaluu leiti olevat murtud. Ilmselt polnud püha Nikolaus tegelikkuses sugugi mitte jõulureklaamide muhe-lääge jõuluvana, vaid üsna karm ja ka füüsiliselt tugev mees. (Niisiis oli Ariusel ja teistel hereetikutel igati põhjust teda peljata.) Röntgenuuringute tulemusena modelleeris Manchesteri ülikooli antropoloog Caroline Wilkinson arvuti abiga tema näo. „Nägu, mis arvutist välja tuli, oli umbes 60-aastase mehe oma, väga meheliku kandilise näo ning murtud ninaga,“ selgitas Wilkinson. Edasise töötluse käigus lisati püha Nikolause pea kolmemõõtmelisele kujutisele oliivikarva nahavärv ja hallikas, 4. sajandi moe kohaselt pügatud habe.
Arvuti abil saadud tulemus on selline:
Võrdluseks püha Nikolause kujutis 11. sajandi ikoonil:
Muid võrdlusi erinevate ikonograafiliste kujutistega võib näha siit.
Pühaku austamine
Püha Nikolause austamine levis juba 5. sajandil, esialgu Idas, kuid hiljem ka Läänes. 6. sajandil lasi keiser Justinianus ehitada Konstantinoopolisse talle pühendatud kiriku. Nikolaust ei ole kunagi n-ö üldkiriklikult kanoniseeritud, tema nimi võeti erinevates piiskopkondades pühakuna austatavate isikute nimekirja, kuni lõpuks oli ta üldiselt tunnustatud nii Ida kui Lääne kirikus. Teda on peetud muuhulgas kaupmeeste, kalurite ja meremeeste eestkostjaks ning sellisena oli ta populaarne ka Läänemere äärsetes maades. Samuti on ta väga armastatud pühak Venemaal. Õigeusu kiriku liturgias nimetatakse teda litaania-palves koos „kogu maailma õpetajate ja ülemhingekarjaste“ Basileios Suure, Gregorios Teoloogi ja Johannes Kuldsuuga.
Ka Eestis on Püha Nikolausele pühendatud arvukalt kirikuid – Tallinna vanalinnas keskaegne Niguliste kirik ja Vene tänaval Püha Nikolai õigeusu kirik, väljaspool Tallinna näiteks Kose, Lääne- ja Viru-Nigula kirik, Kuressaare Nikolai kirik jt. Eesti keskaegses kunstis võib püha Nikolaust kohata näiteks Karja kiriku võidukaare põhjapoolsel skulptuurigrupil (arvatavasti 13. sajandi lõpp või 14. sajandi algus) ja Niguliste kiriku tiibaltari sisetiibadele maalitud kaheksal pildil (Herman Rode, 1478–1481).
Ava meile, Issand, õndsuse tee, osuta meile halastust püha piiskop Nikolause vahendaval eestkostel ning hoia meid kõikidest ohtudest Kristuse, meie Issanda läbi, kes Sinuga elab ja valitseb igavesti. Aamen.
Allikas: PERSOON: Püha Nikolaus, pühakust piiskop. Meie Kirik, 23.11.2011
